Olen jälle palju igasuguste asjade üle mõelnud. Kõige kurvem on see, et ma ei jõua kunagi endas selgusele. Otsustan midagi ära, aga järgmisel hetkel muudan juba jälle meelt. Ja kokkuvõttes see, mida ma lõpuks teen, on veel midagi hoopis teistsugust. Ja siis kirun ennast ja mõtlen, et kui palju oleks ikkagi esialgse mõtte järgi käitumine õigem olnud, kuidas kõik asjad siis paremini oleksid läinud. Aga tegelikkuses ei olegi seda ju võimalik teada saada.
Vahetevahel tundub mulle, et ma ei tohiks unistada - valmistan vaid endale järjekordse pettumuse. Sest lootustest täituvad ehk 0,00000001%. Samas viimane asi, mida ma tahan, on see, et minust saaks järjekordne kibestunud pessimist. Sest unistused on ju nagu eesmärgid? Sihid, mille poole püüelda. Soovid, mis täide ei lähe teevad haiget. Aga need, mis täituvad on erilised. Ning kui KÕIK lootused täituksid, siis tuleks see kõik kuidagi LIIGA lihtsalt.
Mul ei ole praegusel hetkel palju soove. Kuid need mõned on minu jaoks eriti tähtsad. Ei taha mõeldagi, mis juhtuks, kui need järjekordselt peaksid mitte täituma.
Õnneks üks asi peaks täna natukenegi ehk tuju tõstma.
Homme olen jälle positiivsus ise?