Tulin eile õhtul jälle koju ära. Homme saabub siis see päev, kui 4 nädalat kipsi on üleelatud ja see lõpuks ära võetakse (ma tõesti loodan vähemalt). Viimastel päevadel olen järjest rohkem kuulnud, et kõige hullem alles algab - uuesti käima õppimine ja julgus jalale toetuda jne. Oma naiivsusest tahaks ma ju ikka uskuda, et homme õhtul ma võin juba joosta ja tantsida ja kõike teha, mida ma kuu aega ei ole teha saanud. Ma tean, et see on päris ebatõenäoline, aga nii vahva oleks ju!
Tegelikult on mul nüüd plaanis õppima hakata. Korralikult õppima hakata! Aga see on ju nii keeruline - ilm on ilus ja kodus on 100 muud põnevamat asja teha. Õnneks hakkab vaikselt (viimasel minutil nagu ikka) kohusetunne kohale jõudma, noh oli ka aeg, 16 nädalat olen juba oodanud.
Esmaspäeval algab sess, oh seda rõõmu ja õpinguterohkeid öid, mis mind nüüd ees ootavad.
Vähemalt ei ole ma sugugi mitte ainuke.
Plaane on ju alati tore teha, aga ehk oleks aeg neid lõpuks täitma hakata!