Ja juhtuski täpselt see, mida ma kartsin. Mitte midagi ei juhtunud. Aga tihti on ju "mitte midagi" tunduvalt halvem kui "midagi". Vahetevahel võin lausa vihata seda, et asjad nii ei lähe, nagu ma loodan. Head asjad tulevad ikkagi üllatusena. Millal siis täituvad minu unistused? Või kas ma tõesti ei tohi enam unistada?
Aga ma ei ole veel loobunud! Kõik on veel ees. Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis tõesti ei juhtunud midagi, aga stabiilne paigalseis on ikka parem kui järsk langus?
Ja olengi õnnelik. Ja naeran ning naeratangi kogu aeg. Mul on selleks omad põhjused. See on avastuste võlu. Heaolutunne, kui saan teada jälle midagi uut. Soojus, mida saan, on see, mis on nii oluline. See on mulle kui südamesoojus!
Loogika ei takista naisi vaidlemisel... Ürgmees oli tõesti naljakas!
Ma ei oska ettegi kujutada, et midagi paremini võiks minna kui praegu. Hetkel on lihtsalt mingi kõrghetk ning ma loodan, et see jätkub veel kaua. Olen tõesti rahul ja nii palju plaane on ees ootamas. Isegi päike tuli välja. Let the sunshine in!
Kohutavalt vahva! Kõik on kuidagi absoluutselt positiivne järsku! Lihtsalt toredad mõtted! Elu on nii päikesepaisteline praegu! Närvikõdi on ka hea tegelikult! Ning naeratus ei kaogi näolt!
Nii hea on olla. See soojus, mis nüüd paar päeva oli, andis tõeliselt palju energiat ja uut jõudu. (Ainult koolis selliste ilmadega küll olla ei taha). Täna oli suhteliselt asjalik päev. Cooper on ka nüüd edukalt joostud:D
Et nagu keemia eksam järjest läheneb. Mida rohkem ma neid asju vaatan, seda lollimana ma ennast tunnen. Hetkel on tõesti selline tunne, et miks ma küll geograafiat ei valinud. Aga noh ise ma nii otsustasin - edu siis tõesti! Kõik läheb nii kiiresti viimasel ajal.
Tegelikult mulle meeldib asjalik olla, aga ainult siis, kui ma ise seda soovin! Muide kuldkollased metsalõhnalised nurmenukud, õrnrohelised noored kased, lindude laul, ere päike - see on kevad! See on tõeline, parim kevad!
Eile oli tihukas! See on lihtsalt supperlahe üritus. Rääkimata sellest seltskonnast, kellega me päev läbi mööda Hiiumaa metsi Kärdlast Tihusse läksime. Nii tore, nii tore!
Lõpp juba peaaegu paistab! Natukene veel. Miks peab just lõpuspurt nii väsitav olema? Hea seegi, et sihtmärk järjest lähemale jõuab. Tegelikult tuleks kõike seda nautida. Ega kellelgil pole mõnd head soovitust, kuidas ületada laiskust? Vajaksin suhtelist palju praegu üht asjalikkuse-süsti. Ja loomulikult ajapeatamise küsimus.
Kolmapäev on läbi ja juba on selline kergendus. Nädalalõpp on kohe käes! Seisan dilemma ees. Kas teha seda, mida tahan ja tean et mulle väga meeldiks. Või seda, mis natuke vähem meeldiks, aga oleks arukam. Ennast tundes kardan, et valituks osutub esimene? Iga päev toob üllatusi!
Vahetevahel ründab mind selline väsimus/masendus, et see ajab lihtsalt naerma. Täna näiteks - mul oli hetkeliselt nii paha tuju, et see hakkas mulle juba endale naljakas tunduma ja mustad pilved hajusid. Ja tegelikult loomulikult pean tänama oma kalleid sõpru/kaaslasi. Mida ma küll ilma teieta teeksin? Aga naer on elupäästja!
Peale kõige muu tuli mul jälle meelde, et pärast langust peab jälle tõus tulema. Olen valmis taas pilvedes hõljuma! Olen valmis lendama!
Oleksin tõeliselt õnnelik, kui suudaksin säilitada seda jonnviha, mis minus praegu on! No ütleme, et vähemalt paar nädalat. Seda enam, et ma ju tean, kui tihti ning märkamatult minu emotsioonid muutuvad.
Tegelikult oli täna väsitav ja stressitekitav päev, aga naeru ja positiivsusega saab KÕIGEST üle! Nii oligi!