Kuna minu aeg möödub enamjaolt ühikatoas, siis mõtlesin, et peaks natuke oma ühikaelu kirjeldama ka.
Tegelikult hakkan kõige sellega päris ära harjuma - oma toaga ja kõigega. No muidugi pool aastat on päris pikk aeg ka olnud.
Aga tegelikult on elu siin isegi naljakas natuke. Ma ei tea, mis peaks juhtuma, et mind enam imestama panna.
No näiteks kui kell 1 öösel koridoris palli mängitakse - no las nad mängivad siis. Kahvel, mis umbes nädal aega seisis köögiseina lööduna oli tegelikult täitsa vahva - iga kord ajas naerma, kui kööki läksin. Kahju, et ma sellest pilti ei saanud teha. Ning teepakid on ka köögilaes juba minu ühikaaja algusest saati.
Kui ma algul arvasin, et ühikaseinad ei ole väga õhukesed, siis tegelikult tuleb välja, et enamuse ajast on mu naabrid suhteliselt vaiksed lihtsad. (Mida ei saa väita aga koridoris liikuvate inimeste kohta.) Tegelikult aga kostab päris hästi, mis kõrvaltubades toimub - kes suhtleb MSN-is, kellel heliseb telefon, kellel on pidu, kes vaatab telekast sinuga sama komöödiat (naeru järgi saab aru) või kes näiteks harjutab kusagil toas kitarri.
Mis mulle kõige selle juures meeldib?
No loomulikult võiks kurta, et kunagi ei ole päris vaikne ja koridorid pole ilusad; wc, köök, duširuum koridoris ja ikka aeg-ajalt mõni asi ärritab jne. Aga samas, mulle meeldib, et minu ümber käib elu. Isegi kui keegi kell kaks öösel koridoris jookseb ja naerab. Ja mulle meeldib see, et kõik on siin noored ja kõik on sellega harjunud, et selline ongi elu ühikas. Loomulikult paljudele see absoluutselt ei sobi ja tõenäoliselt ma ka ise kolin millalgi uude ühikasse, aga ma siiski tean, milline on just see ühikaelu ja olgem ausad - varsti on see juba ajalugu.