Reedel ma lendasin. Ma naudin iga hetke pealpool pilvepiiri, kus päike paistab.
Ilus nädalavahetus oli! Võrratu Tõnis Mäe kontsert, puhkus, Kersti tulek.
Noh aga kuna hea oli, siis järelikult tahtsin ma alateadlikult seda pikendada, sest esmaspäeva hommikul ma äratuskellale ei reageerinud - ärkasin kaks tundi hiljem - minu buss oli ammu läinud. Ühesõnaga sain magada, niisama olla, Linnumäel lõunat söömas käia, tehases, Kassari muuseumis, Villavabrikus, maasikaid söömas. Oli hea!
Palju ei puudunud, et ma ka teisipäeval seda mõnusat Hiiumaa elu oleks nautima jäänud - ärkasin ilusasti õigel ajal üles, et lennukile jõuda ning avastasin, et mul on nii 20 minutit aega jäänud. Lugesin rahulikult ajakirja ja iga natukese aja tagant vaatasin kella, et ennast ära ei unustaks. Ise veel mõtlesin, et küll täna hommikul see aeg läheb aeglaselt. Minu buss pidi minema 8.15. Kui ma juba kolmandat või neljandat (vähemalt) kella vaatasin ja see ikka kolmveerand kaheksat näitas, siis läks asi kahtlaseks. Kell oli 8.07 ja kujutage ette, toas oli kell seisma jäänud just siis kui mina seal istusin ja aega parajaks tegin. Mingi seletamatu jõud vist hirmsasti tahtis, et ma Hiiumaal edasi puhkaksin, aga ma jõudsin siiski bussile. Lennukisõit oli taaskord imeline.
Täna tuli mulle poole tee peal ühikasse meelde, et mu võtmed on tööjuures lauasahtlis. Ma olen andekas, või mis.
Nüüd tuleb siis veel veidike tööd teha ja siis taaskord koju puhkama. Vahva!
Suvi lendab täiskiirusel. Töö ja puhkus ja kõik muu. Erilisi hetki on tegelikult päris mitmeid olnud. Toredad üritused, vanavanemate kuldpulmapidu, ülinaljakas õhtu tüdrukutega, lihtsalt väikesed mõnusad hetked. 
