Täielik mäss lihtsalt!
Täna tundsin peaaegu esimest korda pinget, mis oli väsitav. Kohustusesurvet, et kõik peab nii minema kui ma ise ja teised arvavad. Aga kui tõepoolest ei lähe nii?
Tõenäoliselt ma olengi liiga enesekindel kui vastan konkreetselt, mida tahan. Aga muud võimalust ei ole ju. Ma pean ju endasse ometigi uskuma. Loomulikult on võimalik, et ma ei saa kuldmedalit ning veel suurem tõenäosus, et eksamid ei õnnestu nii hästi, kui ma tahan ja kui vaja - seepärast ei võta ma väga tõsiselt ka proovikirjandite tulemusi.
Kui küsitakse, mida Sa järgmisel aastal teed, mida õpid (ja neid küsijaid ei ole just eriti vähe - abituriendid peaksid teadma, mida ma mõtlen), siis on juba lihtsam vastata konkreetselt praegune eelistus, kui hakata keerutama, et mõtlen seda ja teist. Need on ju minu läbimõeldud valikud.
Ning kui teemaga veel rohkem tänasesse päeva jõuda, siis ma lihtsalt tunnen, et ma ei jaksa neid kirjandeid enam kirjutada. Mingi tõrge on järsku tekkinud - kuu aega enne eksamit ei ole selleks just eriti õige aeg. Sellegipoolest tunnen, et ma tahaks keskenduda pigem raamatute ja ajalehtede lugemisele ja materjali kogumisele. Ehk on see ainult tänane mõtetepuudus ja väsimus.
Igasuguseid vastuolulisi mõtteid on tegelikult täna väga palju tekkinud ja tahaks teha seda, mis endale õigem tundub.