"Kaua Veel"

Ajagraafik on tihedalt täis kirjutatud erinevaid ülesandeid ja sündmusi. Mõnes mõttes mulle meeldib nii. Asjalik tunne tekib. Peaasi, et ma iseennast petma ei hakkaks. Kuu aja pärast algab taas uus peatükk. Aga enne tuleb eelmine ära lõpetada. Lõpud peaksid ju alati huvitavad olema. (Rääkimata sellest, et happy ending on ju lausa kohustuslik!)

Ei saa väita, et ma asjade senise käiguga rahul ei oleks. Muidugi võiks paremini, alati võiks, aga palju on head.

Nüüd siis veel viimased päevad jooksmist, imelühikesi öid ja tegemisi, siis on aeg minna koju.

Vot selline värk!

"Yes"

Miskipärast algavad viimasel ajal paljud minu jutud sõnadega: "Pidin just õppima hakkama, kui..."

Põhimõtteliselt on ju tore arvutile peaaegu põhjuseta formatit teha ja Eesti mängu ja aliast mängida, niisama juttu rääkida, küünlaid põletada ja mandariine süüa, koristada, unereziim segamini ajada ja nii edasi. Ma olen lihtsalt nii asjalik. (Kas pole siin tunda ometi mitte läheneva sessi hõngu?)

Sügavat kurbust on tõepoolest nukker vaadata. Tahaks ju aidata...