Miks mõnikord, kui hirmsasti midagi asjalikku öelda tahaks, suudan heal juhul vaid naeratada, noogutada ning omaette midagi täiesti arusaamatut pomiseda?
Samas, ei ole ka neid hetki vähe, kui mõtlen, et miks ma küll üldse suu lahti pidin tegema.
Loogiline ju, et tulemus tuleb ootuspärane, kui valida need variandid, mis õigemad tunduvad, selle asemel, et ausalt iseendale tõtt tunnistada.