"This Is How We Do"

Identiteedi kriis?

Jah, just täna ja just minul.

Ma ei ole enam ammu seitsmenda klassi vaikne, hall hiireke, kes enda kaitseks midagi teha ega öelda ei julge. Olen kass, kes vajadusel ka oma teravad küüned paljastab. Kukun käppadele!

Ärge valetage mulle. Olgu see vale kasvõi ilus ja hästi mõeldud. Parem julm, kuid objektiivne kriitika, kui ilus ja hale vale! Olen piisavalt tugev, et seda vastu võtta, olen alati olnud!
Mis ei tapa, teeb tugevaks!

Tegelikult olin üldse nii ülekoormatud igasuguste mõtete ja versioonide ja värkidega, et võtsin päris paberi ning pliiatsi ja hakkasin kirjutama. Absoluutselt kõik mõtted, mis pähe tulid, kirjutasin üles. Ja tekst tuli üpris pikk. Aga pärast seda oli nii hea olla. Kõik oli kuidagi selge ja puhas. Ei mingeid probleeme enam. Ei mingit arutlemist teemal miks, kas tõesti, kuidas, kas see oligi päriselt, mis nüüd... see on minevik, pole vaja end selle kõigega piinata. Oli, mis oli, tuleb, mis tuleb ja nii peabki olema.
Ja pealegi ei pidanud ma nüüd kedagi teist oma mõtetega piinama!

Ja naeratusemõtetel on nüüd rohkem ruumi!