"Foxtrot Uniform Charlie Kilo"

Tegelikult tuleb naeratus näole juba siis, kui käsi kõrvaklappe haarama hakkab. Igaks tujuks oma lood ja kõik muu on tähtsusetu.

Ja pealegi saan ma aru ja ma saan hakkama. Ma ootan kui vaja. Ma ootan, kui see minu enda jaoks parem on.
After all - we all want our "happy ending"? Kui see üldse olemas on?